neljapäev, 28. märts 2024

American Psycho

Sättisin end vanni koos "Mary Poppinsi" raamatu ja kahe närtsinud roosi õielehtedega. Dušigeelist meisterdasin vahtu ja roosi õielehtedele lisaks lubasin vanni veel ühe notsu... laste vannimänguasja, mis vanniserval nii igatsev välja nägi.

Pean ütlema, et need roosi õielehed andsid tõesti midagi luksuslikku vannile juurde. Mees tuli ka vahepeal mind luurama ja karjatas esialgu kergelt, kui ukse avas, sest mul oli näol Joiki pruun šokolaadimask. Siis jäi ta õisi silmitsema.

"Lahe! Sa oled nagu American Psycho."

"Sa mõtled American Pie," ütlesin.

"Aajaa."

"Aa ei, see film oli hoopis American Beauty," tuli mulle lõpuks meelde. "Tabamatu ilu" filmis oli stseen, kus Mena Suvari lebas punaseid roosi õielehti täis vannis.

"Jaa, just!"

Selles on midagi hindamatut, kui su mees näeb sind vannis ja ütleb, et sa nagu American Psycho...

esmaspäev, 25. märts 2024

Viimane kord rinda anda

Mul olid nüüd esimest korda uuesti päevad peale pikka-pikka vahet enne Itit ootama jäämist. Minu jaoks oli see kuidagi märgiline ja ma juba mitu aega ootasin, et huvitav, kaua seekord läheb. See on hästi erinev iga naise ja iga rasedusjärgse perioodi puhul. Peale Kauri sündi hakkasid mul päevad kuus kuud hiljem, peale Iti sündi 11 kuud hiljem. Kui mõelda, on see tegelikult päris vägev: mu keha isegi ei oleks mul lasknud enne rasestuda, kui ma ka oleks seda soovinud. Mu keha viimased 11 kuud lihtsalt ei ovuleerinud, sest meil ei olnud uue raseduse jaoks jõudu ega ressursse. Lahe, kuidas loodus on nii seadnud.

Nähtavasti on see looduse poolt nii seatud, et päevade taasalgus on seoses olemasoleva beebi öise toitmisega. Kui beebi saab öösel rinda, siis emal pigem veel ei taastu ovulatsioon (muidugi on ka erandeid). Sest keha saab aru, et beebi on veel liiga väike.

Mul oli kuidagi hea meel või tuttavlik tunne nüüd siis uuesti päevi läbi elada. 

Iti on täna veel viimast päeva tita - homme on ta esimene sünnipäev ja siis võib teda kutsuda juba väikelapseks! Panin tänasega rinnaga toitmise poe täitsa kinni. Seletasin Itile endale ka, et täna varahommikul sai ta viimast korda rinda ja edaspidi on tahke toidu laps ja pudelipiimalaps. Kui ma tavaliselt Itit rinnal hoides kuulan kõrvaklappidest Youtube'i videosid, siis seekord olin sada protsenti kohal ja vaatasin hämaras oma pisikest nosivat Itilast. Kui midagi juhtub viimast korda, siis tuleb seda hoolikalt kogeda ja meelde jätta.

Päris kummaline on siis, kui mu keha on üle aastate jälle ainult minu oma! Mu süsteem on küll selle väga ära teeninud. Puhkamise ja taastumise ja kõigi ressursside ainult minu jaoks hoidmise. 

See küll ei tähenda, et meie majas tervikuna oleks rinnaga toitmine lõppenud. Kaur käis hommikul ringi, roosa kaisujänku risti süles, ja seletas: "Rinda." Vahepeal vahetas poolt ka.

reede, 22. märts 2024

Sünnipäevaline

Oleme siin jutu sees maininud, et Itil on varsti sünnipäev tulemas. Et praegu on ta üheteistkuune, aga varsti on aastane. Kaur kuulas, siis tõi beebinuku, pani tooli istuma ja teatas: "Kuune. Sünnipäev. Homme... kooki."

Egas midagi üle jäänud, kui sünnipäev, siis sünnipäev. Issi küpsetas vara hommikul porgandipiruka (minu jaoks õuduste maa, jääb siis teistele seekord rohkem...ometi kord üks asi, mida ma teiste eest ära ei söö). Kaur sai suure hurraaga vahepalaks ka tüki pirukat, aga hakkama sai max poolega. 

Pidime kolm korda nukule sünnipäevalaulu ka laulma, pärast seda käis Kaur aina ringi ja rääkis: "Õnne. Sünnmärk. Kooki."

Mõtlesin hetke hämmeldunult, miks ta sünnimärgist räägib, aga sain siis aru, et see sõna läks lihtsalt sünnipäevaga sassi. Sünnimärgisõna teab ta palju varem kui sünnipäeva.

Kui tahtsin Kauri õue jalutama minekuks riietuma kutsuda, nägin, et ta on nukuga tükkis roninud Iti söögitooli ja näitab talle seal köögisaare pealt porgandipirukat. "Vaata," ütles ta hellalt, ja käsutas mulle: "Anda! Nuku." Et kas keegi sünnipäevalapsele ka ikka kooki annab:D

On ikka armsakene küll.

Ja teine hommik kaalikat krõmpsutades rääkis Kaur endamisi: "Kaalikas. Issi tõi...poest. Aitäh, issi!"

Issi ei saa küll kurta, et tema pingutusi siin majas ei hinnata.

neljapäev, 21. märts 2024

Aga söövad jube tervislikult vähemalt

Kui Iti meil veel kunagi magada laseb, siis oleks küll väga tore. Ta oli siin vahepeal paar päeva haige, see tähendab, et öösiti karjus kohutavalt ja päeval oli viril, hakates iga vähegi kõvema heli peale, mis Kaur tekitas, nutma. Ei teagi, mis tal viga oli, väljendus see vaid palavikuna. 

Nüüd sai ta terveks, aga kohe järgmine öö tekitas meile kõige kummalisemalt imeliku tralli. See, kui lohutamatult ta karjus, oli ennekuulmatu. Mitte üheski asendis ei minu ega issi süles ta isegi ei katkestanud karjumist. Hüüdis aiaiai, emme ja ei teee! Mina pidasin seda mingiks psühholoogiliseks juhtumiks, nagu et hakkas pimedas kartma ja ei lasknud end enam lohutada, mees oli veendunud, et tal kõht valutas. Pani talle palavikuküünalt, kuigi tal palavikku polnud, siis veel kõhulahtistit... Lõpuks peale mitut tundi tralli ma andsin alla ja ütlesin, et võtan Iti voodis rinnale. Et me ometi kõik magama saaksime. Ma olin rinnapoe juba peaaegu kinni pannud, jäänud oli veel vaid varahommikune suht lühike toidukord, aga haiguse ajal hakkasin siiski õhtul ka veel andma, et ta mult kasulikke antikehi saaks.

Iti nõustus rabeledes sööma ka öösel, aga peale teist rinda ajas end süles püsti ja ütles säravalt: "Aitäh!"

Oh kurat, mõtlesin ma. Hindan viisakust väga, aga sel hetkel oleksin nii väga eelistanud sõnatut magamajäämist. Iti oli üliväga üleval... nii et mu ainus pääsetee, mida niigi vastumeelselt kasutasin, ka ei aidanud! Meil polnud enam ühtegi teed maailmas, et seda last uinutada. 

Mees võttis Iti ja läks temaga alla tšillima ehk veetis kogu ülejäänud öö diivanil. Ma ei tea, kas kumbki neist üldse magada sai, mina midagi üleval siis sain. Kell viis tõi mees Iti mulle varahommikuseks söögikorraks ja selle müra peale ärkas abivalmilt Kaur, kes tahtis alla minna ja päeva alustada...

Päris kahju oli mehest.

Täna õhtul on Iti juba uuesti kääksunud. Mees läks juba kell üheksa magama, et jumala eest midagigi järgi tududa saaks, ja mina lähen kah kohe, kui selle ära kirjutanud olen.

Lihtsalt por que, laps, miks sa ei maga?? See viimaste kuude beebindus on lihtsalt nii raske olnud, et ise ka ei usu.

Vähemalt Kaur areneb nagu nööri mööda. Ta jättis kuu või paar tagasi ise ära oma lehmapiima joomise korrad - lihtsalt ise enam ei tahtnud. Siis jättis ta ära valge müra unejänese, öeldes ise issile, et ei taha jänkut. Kui veel püüdsin ükskord jänest enne und tal mängima panna, hakkas ta nutma ja käskis jänku ära viia, mida ma siis ka tegin. Päris lahe, kuidas ta ise mingid väikese lapse abivahendid on ise ära jätnud ja suureks poisiks hakanud.

Unejänes oleks võinud Itile edasi minna, aga Iti ilmutab selle suhtes suurt ükskõiksust. Igasugune valge müra või misiganes lapsi uinutada lubavad Youtube'i muusika- ja mürafailid on tema puhul sada protsenti ilma mõjuta. Kui tema ei taha magada, siis tema ei taha magada.

Aga veel rääkides Kauri mingitest sammudest, siis üks kujutluspilt, mis mul on olnud, et laps näksib iga päev tooreid köögivilju, on ka päriselus tõeks saanud. Hakkasin mehe eeskujul tegema nii, et pool kaalikat või nuikapsast korraga viilutan (Kauri suure nõu ja abiga seal juures) kangideks ja paneme karbikesse ära. Siis on kogu aeg lihtne ja mõnus sealt võtta. Ma ise söön enne sooja toitu tihti näksiks peotäie kaalikat, kapsast või nuikapsast ja sinna juurde hapukapsast. Eks Kaur ka siis vaatab ja palub sealt vahel endale maitsta. Nüüd, kui hommikul kella üheksane vahepala piimatassi näol ära kadus, leidsin, et ma iga päev midagi uut vahepalaks nuputada ei viitsi, nii et hommikul see kell saab Kaur täpselt sama vahepala: neli tükikest õuna, mille sean taldrikul lillekujuliselt, ja seal keskel tükk juurvilja, kas siis kaalikat, porgandit, nuikapsast või kapsast. Ja natuke vett tassi. Algul ta juurika osaga mängis pigem või jättis järele, nüüd sööb kõik ära nagu miška. Mul on nii hea meel! Täiuslik vahepala ju. 

Pärastlõunaseks vahepalaks, peale lõunaunest ärkamist, saab siis midagi põnevamat. Ma viimasel ajal küsin ka, kas ta sooviks näiteks leivakesi või jogurtit. Leivakeste juurde saab juustu, tomatit, pähkleid ja puuvilja. Maitsestamata jogurti või kohupiima sisse ta aitab ise panna banaani, rosinaid, päevalilleseemneid ja kookoshelbeid. Päris uhke tunne siis süüa midagi, mis ise valmistatud!

Ühesõnaga ma ei tea, kuidas Iti unest rääkiv postitus jõudis Kauri söömiskommeteni, aga ma igatahes olen nii uhke, kuidas ta meil sööb. Väga tervislikult ja mitmekülgselt. Ma näen ette, et meie majas hakkabki alati olema külmikus niimoodi viilutatud köögivilju, mida lapsed igal ajal saavad võtta, ja puuviljakauss köögisaarel on alati külluslikult täidetud. Noh, seda on see juba praegu, sisaldades alati kolme või nelja sorti puuvilja, et mul oleks lastele iga söögikorra lõpuks midagi erinevat pakkuda.

Et tubli töö, meie :D

laupäev, 9. märts 2024

Tegija emme

Olen lapsiinidega terve nädala üksi kodus olnud. See oli väga intensiivne, aga samas teisest küljest on lihtsalt mööda lennanud. Olin mõni öö ikka päris omadega läbi, sest Iti-tita pani täiega hullu ja röökis katkematult tunde. Milline vahe on ikka, kui sul on partner, kes tuleb ja lapse enda kanda võtab. Ja siis, kui ta on pool tundi erilise eduta lapsega võimelnud, võid jälle sina minna ja üle võtta... tavaliselt last rahustab ka teine energia kui teda juba ammu hüpitava närvilise vanema oma.

Aga olla selles pimedas öös täitsa üksi oli hoopis teine tunne.

Eks sellevõrra on edaspidi vist palju lihtsam, sest miski ei tundu enam nii hirmutav kui need esimesed ööd. Kogu aeg oli pinge peal, et kui Kaur ka sellest kärast ärkab, kuidas ma neid siis koos rahustan... kuid õnneks Kaur on olnud täielik tšempion ja pole ükski öö Iti nutu peale ärganud.

Proovisin paar korda ka Itil nutta lasta, mõnikord oma toas üksi, mõnikord minu kõrval voodis, et ta ise end rahustama õpiks. Kuid Iti on paganama kange tüdruk. Kogu see aeg, mis ta on beebi olnud, ma ei mäleta juhust, et ta nutuhoos end ise vaikima saaks. Kui sa ta juurde ei läheks, siis ta vist nutaks lõpmatuseni. Mina pole veel ära suutnud oodata seda hetke, ikka lõpuks lähen ja siis on ta end kõõksuma nutnud ja rahuneb mu õla peal veel tükk aega.

Eriti kuna ta nutab emme-emmeee, siis on nagu rohkem kahju ka mitte minna, sest ta ju hüüab mind

Pakkusin esimestel öödel Itile pudelit, kuid sellest polnud suurt tolku. Siis hakkasin eriti kõvaks naiseks ja mõtlesin, et a ma jätan üldse öise toidu ära. Kauriga me kunagi harjutasime ikka nii, et aina lahjemaks tegin seda öist piimasegu, kuni see oli lahja lurr, ja lõpuks lihtsalt vesi, ja lõpuks üldse mitte midagi. Aga Iti oli selle lahja lurri peale ikka paganama kuri ja andis sellest teada ka. Ta küll ei oska sõnu "mida kuradit?", aga seda tooni oli ta nutt küll.

Esimene öö nulltoiduga oli päris raske, aga peale seda läks natuke lihtsamaks. Päris mitu ööd magas Iti juba ka ärkamata, mis oli täielik paradiis mulle. Nendel öödel võttis teatepulga üle Kaur, kes virgus paar korda, sest teab, et emme ikkagi peab öösiti ärkama, kuidas muidu saab. Kaur pomises endamisi: 'ei tahaaa!', 'vann', ja 'ise', jõi natuke vett ja magas edasi. Ta õnneks uinub alati kiiresti, kui ärkama peaks.

Peale paari ööd Iti hästi magamist ma juba õnnitlesin end, et laps välja treenitud, jee! Nüüd ei pea ma enam pool kümme magama minema nagu luuser. Sest muidu poleks ma üldse unetunde saanud. Läksin nüüd luksuslikult lausa kell üksteist magama ja võtsin endale mitu-mitu tundi lebotamist diivani peal sel õhtul.

Tol ööl, nagu Murphy seaduse järgi, Iti ärkas vist enne ühte ja röökis mul kolm tundi. Võtsin ta enda juurde voodisse, tegin igasugu imetrikke,  püüdsin ka lihtsalt talle selja keerata ja uinuda, aga ei töötanud. Kell neli otsustasin, et olgu, ma annan alla, ta saab rinda, ehkki hommikuse rinna jaoks oli minu põhimõtete järgi liiga vara. Kell neli on siiski öö. Aga vähemalt jäi ta õndsalt tasa, sõi tund aega, kell viis viisin ta hälli ja vajusin jalapealt magama.

Kell 5:40 ta ärkas ja alustas karjudes hommikut. Kaur virgus samuti ja teatas rõõmsalt: "Süüa. Manna. Kõht tühi."

See hommik - naistepäeva hommik - oli erakordselt raske. Mul oli endast nii kahju. Alla nelja tunni unega just kaugele ei purjeta.

Õhtul läksin siis jälle nagu luuser punkt pool kümme voodisse ja Iti sai sellest aru ning magas jälle terve öö kenasti nagu miška.

Nii et üldiselt siiski edu on meid saatnud, enam öise toitmise, ei pudeli ega rinna peale tagasi ei lähe. Iti magab siiski julgustavalt palju öid juba läbi öö.

Päeval otsustasin oma elu raskemaks teha sellega, et alustasin Kauril potitrenni. Sain aru, et mida ma ootan - potile tõstame teda juba... noh, aastaid :D Aga ma ei ole mähkusid alt ära võtnud ja seega ta neid ka aina edasi täis teeb. Nüüd võtsin ära, sai jalga oma uhked uued aluspüksid ja läks. 

Ütleme nii, et progress on veel pooleli, pesumasin huugab aina ja ise ta mitte iialgi potile ei küsi ning sinna minekul puksib pooltel kordadel karjudes vastu. Aga siiski on edu näha: pooltel kordadel ta ei puksi:D Alati midagi potti teeb, ning aluspüksid võivad juba mitu tundi järjest ka kuivaks jääda. Ja paar korda on õueskäiguks kasutatud mähe olnud peale paari tundi kuiv, ning tänaöine mähe oli poolkuiv. Terve öö peale!

Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda: ma olen tšempion, madonna ja pühak. Pole midagi, mida ma ei suudaks. Mees peaks täna öösel tagasi jõudma (lendu lükati edasi, sest seal on streik, ning uut lendu oli vaja pikalt taga ajada), ning siis olen ma küll ühe puhkuse ära teeninud. Ühe linnaskäigu ja kodunt üksi välja saamise.

neljapäev, 29. veebruar 2024

Vitsa palun

"Vitsa," nurub Kaur armsa näoga. "Vitsaa!" 

Kauri uus eelistatud laul tantsimiseks emme süles on nimelt "Head lapsed kasvavad vitsata". See sobib mulle küll, sest on armas ja nostalgiline laul. Laulsin seda juba beebikaurile kunagi korduvalt ja see oli toona ta lemmik. Lisaks kulub see sõnum, ära löö last, endale ka meelde tuletada...marakratiga majas kipub muidu meelest minema.

Eile kärutasime poodi ning kohale jõudes küsisin Kaurilt, et mis me õige ostma pidimegi. 

"Mähkud," ütles Kaur kärust, nukk armsasti süles. "Piim, koor."

Kõik need olid juhtumisi tõesti asjad poenimekirjas. Ma alati lobisen temaga enne kodus ja räägin, mida meil vaja osta on, ja tundub...et ta on päriselt kuulama ka hakanud. No kas pole geenius?

Ja äsja enne lõunasöögi valmimist teatas Kaur mulle: "Kõht tühi." Väga vajalik uus lause! Ja näha ka, et on ikka minu poeg.

Iti magas täna öösel terve öö! See oli päris imeline. Nati enne üheksat sai magama ja siis kuulsime temast esimene kord alles hommikul pool 6, mil ta rinnale tõstsin. Sellist nalja meil küll enam ammu olnud pole. Just et kordagi isegi õhtusel ajal kussutamas ei pidanud käima. Olime mehega hommikul mõlemad väga reipad ja heas tujus.

Eelnevad kaks nädalat on küll hullud ööd olnud. On raskem olnud, kui oleksin oodanud. Iga natukese aja tagant Iti ärkab ja karjub kõigest väest. Tal tulevad muuseas praegu samaaegselt 2-3 uut hammast ka, ja gaasid kiusavad. Aga jah, me olime mehega ikka päris läbi siin. Aga vot alla ka ei anna ja öösel enam rinda ei paku. Mama didn't raise no quitter!

neljapäev, 15. veebruar 2024

Ööd on siin magamiseks

Mul oli alati plaanis, et Iti saab rinda kuni aastaseks saamiseni ja siis on kõik. Nüüd viimastel nädalatel tundsin juba öösiti, et no ma ei viitsi seda lapsukest enam toita! No ei ole enam mingit tahtmist oma rinda öösel pool neli välja kiskuda, väsinud ja kurnatud tunne on. Ning kümnekuusel lapsukesel pole mingit vajadust enam öösiti süüa, saati siis iga paari tunni tagant. See on juba lihtsalt harjumus, harjumus, mis on vaja ära muuta.

Üleeile öösel poole öö pealt siis sain aru, et aga millal alustada kui mitte praegu. Läksingi talle alla pudelipiima tegema. Ta on praegu kümme ja pool kuud ning kui aastaselt poe kinni tahan panna, siis tuleb juba praegu täistuuridel võõrutada.

Olin päevaseid rinnaga toitmise kordi juba umbes kuu aega koomale tõmmanud, asendades kaks korda pudeliga. Ega ta seda pudelit eriti taha, tükk aega veiderdame ja siis mingi 80 milliliitrit saab lõpuks söödud. Aga harjutamine teeb meistriks, eks... 

Kuid peamine probleem ongi praegu öine toitmine, mitte päevane. Ma ööd otsa toidan seda beebikest, kuigi ta saab rinda ka päeval, veel pudelit päeval ning kolm suurt toidukorda tahket toitu! Pole lihtsalt mingit füüsilist vajadust tal öösiti süüa ning eks see tekitab ka seda nirutamist pudeli otsas - et teab, öösel saab seda päris kraami nagunii.

Siin ongi aeg endale otsa vaadata - mina olen teda öösel õpetanud vaid rinnaga uinuma. Lutti Iti pole kahjuks kunagi võtnud, mida ma tõesti leinan taga. Lutilastega on elu palju lihtsam! Muidu mängib seda lutti lihtsalt ema ise. Aga no mis sa teed, kui laps ei taha, vägisi ju toppida ei saa.

Itiga on öösel veel see teema, et me ei saa teda kuigi lihtsasti harjutada ise uinuma, sest kui ta nutab, võib ta äratada Kauri. Ainsa lapsega majas sai kergemini harjutada, teise lapsega on juba taolised faktorid, mida arvesse võtta. Aga mis teha, millalgi tuleb meil need ööd üle elada, mil Iti kurdab ja rinda ootab, aga mina enam ei anna. Ja parem kohe, kui kunagi hiljem, sest tulemus on ju lõppkokkuvõttes sama: laps, kes enam öösiti rinda ei saa, hakkab lõppeks magama pikemalt ja öö läbi. Kõik on rahul, vanemad ja beebi. Nii et mida varem me ta ära harjutame, seda varem see taevalik õnn meie õuele saabub.

Eile öösel oli siis esimene uue režiimi öö. Rääkisin mehele ja Itile endale ka plaani lahti, kuidas nüüd hakkab olema: esimene kord, kui Iti ärkab (tavaliselt 10 või 11 paiku õhtul), ei saa ta üldse mitte midagi süüa. Kussutame ta magama (kergem öelda kui teha). Teine kord ärgates annan talle pudelit. Rinda ta ei saa kogu öö jooksul enam üldse, alles hommikul. Jääb siis praegu kaks rinnasaamise korda ööpäevas: üks õhtul kell 7, kui teda magama panen, ja üks hommikul ärgates. Et oleks suht võrdsete vahedega minu jaoks ja rinnad hullu ei hakkaks panema.

Itile ka seletasin ära, miks nüüd nii on ja miks see on parem.

Noh... suht hull öö oli see eilne. Esimene kord kell 10 mees sai Iti edukalt magama kussutatud. Järgmine kord, kui ta ärkas, oli mees juba Kauri tuppa kadunud, sest too tegi häält. Andsin Itile pudelit ja viisin ta tagasi enda tuppa, aga Iti oli väga halvas tujus. Midagi oli ju puudu! Polnud tal magamise tahtmist ka, kriiskas nagu ratta peal, kui teda voodisse tahtsin tõsta. Pool tundi olin juba mässanud ka, siis sai mul kõrini, jätsin ta voodisse ja tulin magamistuppa magama. Mul on meeldiv komme lihtsalt ära kõndida ja laps nutma jätta, kui tunnen, et nüüd on mehe kord üle võtta. Kauri toas oli juba ammu vaikne ja minu meelest oleks mees pidanud ammu sealt ära tulema ja metsikult kriiskava Itiga mind abistama. 

Mees sai vihjest aru ja läkski ise beebi juurde. Mina jään alati naksti magama, kui võimalus on, ja ei tea, mis seal juhtus, aga kolmveerand tundi hiljem laekus mees pahasena magamistuppa tagasi. Iti oli endiselt üleval. Kui ta ikka häält tegi, andsin alla ja läksin tõin ta rinnale, mõeldes, et ei peagi olema ühe ööga 100% edukas, et insta kohe plaan töötas. See on ka juba edusamm, et rinna andmist nii palju edasi saime lükatud. See ka aitab.

Iti oli nagu tõotatud maal ja jõi õndsalt rinnapiima ning vajus kauaoodatud unele. Vara-vara hommikul, kui ta uuesti virgus, sai teisest rinnast ka, kuna mis ma sellest ikka andmata jätan, kui teisest sai, ja siis magasime koos Itiga suures voodis kahekesi kella seitse viiekümneni, mis on minu jaoks ennekuulmatult pikk hommik. Ma olin lausa välja puhanud! 

Ja Iti hommikune uni ning käitumine olid kuidagi teistsugused kui tavaliselt, midagi oli see treening juba nagu mõiganud. Ta ei maga muidu iialgi seitse viiekümneni.

Igatahes soovige meile edu tänase ööga :D

Ja see, mida rinnad tegid, kui nad terve päeva kuni kella seitsmeni enam Itit ei näinud, oli metsik. Mõtlesin, et lähevad tõesti lõhki. Kell seitse siis Itil oli tükk tegemist, et sellest piimajõest end läbi juua.

Maksud on lõbusad

Tegin päeval Kauri lõunaune ajal oma tuludeklaratsiooni ära, sellal kui Iti rõõmsalt söögitoolis istus ja pastat, supi seest juurvilju ning banaani sõi.

Esiteks oli mul posu investeerimiskontosid deklareerida, mida mul on tõesti palju, kuna mõlema lapse kasvukontod on ka minu kasutaja all. Siis vaatasin üle oma eelmise aasta annetused ja jäin nimekirjaga rahule. Mul on igakuine püsiannetus Kassiabile ning mõnel kuul teen ühe väikse sutsaka kuskile veel. Olen teinud vahel midagi Ukrainale või mõnele teisele loomakaitseühingule, aga viimastel aegadel olen leidnud, et lastega seotud projektid on kuidagi südamelähedaseks saanud. Guugeldan palgapäeval "lapsed heategevus" ja leian iga kord midagi uut, kuhu väike annetus teele panna. Ja see teeb iga kord olemise nii heaks. Ma arvan, et jäängi permanentselt iga kuu annetama kahte kohta: üks alati Kassiabi, millega mul on eriline side, kuna olin seal aastaid vabatahtlikuks ning sealt on pärit ka meie Päär. Ja teine organisatsioon võib siis olla iga kuu erinev, aga igatahes midagi lastega seotut. Sest lapsed ei saa end ise kaitsta või aidata, kui neile on sünni poolest osaks saanud ebaõiglasemad tingimused kui mõnele teisele... aga meie, täiskasvanud, saame.

Mu meelest tuleks heategevusest rohkem rääkida ja seda promoda ja iga palka teeniva täiskasvanu elu osaks võiks olla regulaarne heategevus, sest nii saame me maailma suunata meile meeldivale kursile ja noh, see teeb iseendale olemise heaks. Et see ongi üks kindel osa su eelarvest, mis makstakse ära samal päeval arvetega. 

Lisaks igakuisele mõnusale hetkele ülekandeid tehes on siis veebruarikuus tuludeklaratsiooni üle vaadates ka tore seda nimekirja lehitseda. Pluss tulumaksutagastust saab :D

See aasta oli midagi erilist minu jaoks ka kodulaenu intresside kirjapanek ja nende arvelt tulumaksutagastuse saamine. Mees oli pangast omalt poolt andmed juba üle saatnud ja minu blanketile ilmusid need juba automaatselt, oli vaja vaid üle vaadata ja kinnitada. Meil on kodu ostetud kaasomandisse, nii et intressid läksid ka automaatselt pooleks selles arvestuses. Veidi naljakas tunne oli küll, sest no mina neid tasunud ei ole, aga mis seal ikka vaielda :D Pealegi sai mees see-eest endale tulumaksutagastuse oma kolme lapse pealt, mille eest mina ei saanud midagi.

Kokku saan tagasi ilusad 576 eurot, mille täies mahus oma hiljuti avatud kogumishoiusele suunan, et oleks peale Iti emapalga lõppemist ka paar kuud "palgaraha".

Rinnad

Kreemitasin käsi, kui Kaur nõudlikult mu ette ilmus ja "Kiimi! Kiimii!" nõudma hakkas. Mu hajameelsel ajul läks natuke aega, enne kui tõlkisin soovi kaurikeelest eesti keelde ja sain aru, et laps nõudis kreemi. Enne väga külmade ilmadega õue minekut hakkasin talle näole rasvast kaitsekreemi määrima ja talle meeldis see nii väga, et nüüd nõuab ta igal võimalusel näokreemi.

Võtsin natuke kreemi veel sõrmeotstele ja kükitasin Kauri ette maha. 

"Saaži!" ütles ta õndsa näoilmega. Talle meeldib alati, kui talle kerget näomassaaži teen, kui kreemimäärimine käib. Mis mul siis selle vastu saab olla. Vaatan alati sel ajal tema sinistesse silmadesse ja tema vaatab mõtlikult vastu. Mõtlen alati, milline ilus poiss ta ikka on.

"Sa oled üks vahva poiss, Kaur!" ütlesin talle südamlikult.

"Rinnad!" vastas Kaur. Nägin, et ta piilus mul pluusist sisse, ja rinnad, mis parasjagu ootasid Iti toitmist, olid tõepoolest tavalisest lopsakamaks jõudnud minna.

Mehed on mehed...

teisipäev, 13. veebruar 2024

Laps leidis une üles

Iti-tita ajas end püsti! Enda võrevoodis, kuhu ma ta kahe heegeldatud rebasega mängima panin, et saaksin ise samal ajal pesu kappidesse lappida. Mul olid pisarad silmis, aina musitasin teda ja kiitsin uue eluetapi alguse puhul. Olin seda natuke juba oodanud, kuna Kaur hakkas toe najal seisma kuuke varem. Iti on aga keskendunud rohkem kõnelisele arengule: tal on juba märkimisväärselt silpe ja ka sõnu. Ta hüüab kogu aeg: "Emmeee!" ja ma ei tea, kas ta mõtleb sellega mind, aga tundub vist küll.

Samal päeval, kui Iti esimest korda püsti tõusis, et jäänud ta suurest elevusest (või hamba-või gaasivalust) õhtul magama. Meest polnud kodus ja mina ei osanud Itiga üleval pimedas magamistoas enam midagi teha, vaid tõin ta alla elutuppa tagasi. Ta mängib suht ilusti iseseisvalt põrandal, seni kui mina saan siis süüa või misiganes teha. Tunnike mängib või kakab (nagu juhtus seekord, peale mida oli ka uni valmis tulema) ja siis teen uue katse.

Igatahes tegin endale võikud ja piimaga tee ning kuna meil diivanilauda ei olnud, panin tee diivani kõrvale toolile. Ise mõtlesin küll, et oot, Iti ju ajab end juba püsti...aga vaevalt et ta siia ikka ulatuks. Noh, ulatus küll. Juba loetud sekundid hiljem ilmus mu tassi haarama väike käeke, tass kukkus külili ja valla pääses hale nutt. Õnneks olin pannud piisavalt palju piima tee peale, et see oli pigem leige ja Itike ei saanud kõrvetada. Endal oli küll siis paha tunne, et no sada protsenti minu süü. Ma vahel olen selliste asjadega veidi hooletu, et no vaatame mis saab...

Kaur aga leidis oma päevase une taas üles, juhhei! Panen ta tema tuppa ja keeran ukse lukku nagu alati, ta laamendab ja mängib seal paarkümmend minutit ja siis jääb kõik vaikseks. Kokku magab ta nüüd iga lõuna lausa mitu tundi ja see on mulle suur rõõm. Kahe paiku viin ukse taha tuduma Iti ning siis on mul vahel lausa lastevaba aega päeval, mis on suur luksus, sest seda pole mul enam kuid olnud. Jepikajeeee!

Pluss mulle meeldib, et Kauri ma kuidagi uinutama ei pea, vaid jätan ta tuppa ja ta mingi hetk ise läheb voodisse ja uinub.

Kauril sõnavara aina areneb, ta kasutab juba käändeid, nagu väljendites: "Kaks autot" või "Kaks sõrmust". Eile serveerisin talle küllusliku lõunasöögi ning juurde panin ka issi tehtud hummust, et ta saaks eri asju sinna sisse kasta. Kaur sõi hummust hoopis paljalt, talle väga meeldib see. Küsis aina juurde ning matsutas, rääkides ise juurde: "Issi... tehtu...mmm...humbus".

Ja issit on ta hakanud vahel kalluks kutsuma, kuna mina ju kutsun nii. See on ülinaljakas, hästi lahedalt oskab seda l-i öelda. Enne toitsin diivanil Itit, kui kuulsin, et Kaur teeb ise vannitoa ukse lahti ja läheb sinna. Varsti kostis: "Oi-oi!"

Mul tekkis kohe must eelaimdus, sest oi-oiii hüüab Kaur alati siis, kui mingit pahandust teeb. Sest mina ütlen alati pahanduse peale nii.

Seekord ma ei saanud kohe vaatama minna, sest Iti sõi pudelist piima.

"Mis sa seal teed?" küsisin Kaurilt. 

"Kalluuu!" hüüdis Kaur. "Pallu! Kallupallu!" Ning tagatipuks kostis kahtlast sorinat. Nüüd ei suutnud ma enam vastu pidada, võtsin Iti pudeliga kaasa ja läksime vaatama. Oli nagu arvasingi: vetsupotti oli visatud üks väike plastmassist pall, millel auk külje peal. Sellest august siis Kaur valas vetsupotivett välja, lustis täiega. Äsja selga pandud puhtal pluusil ilutses suur märg laik. 

Kuna sama pall oli juba mitmendat korda leidnud tee vetsupotti, sai mul kõrini ja nüüd leidis see tee prügikasti :D