kolmapäev, 27. aprill 2016

"Mäng on alanud"

Mäng on alanud - kõlab intrigeerivalt. Tegelikult on see lihtsalt üks Ugala etendus. Ema oma töökollektiiviga läks teatrisse ja kutsus mind ka kaasa.

Kusjuures panime kõik kergelt retardi. Enne etendust ei suutnud ma kellelegi öelda, mida ma täpselt vaatama lähen, sest mulle ei jäänud selle tüki nimi meelde. Nagu see oleks eriti raske nimi. Samuti ei suutnud ema seda meenutada.
Isegi saalist välja kõndides ja sõpradele etendusest Whatsappima hakates ei suuutnud ma selle nime õigesti kirjutada.
Ja praegu, kui ma hakkasin seda postitust kirjutama, pidin ma taas kord guugeldama, et pealkiri meelde tuleks. Täiesti haige. Varajased mäluprobleemid?

Igatahes on tegu uue tükiga, alles aprilli keskel esietendunud.

Ilusad inimesed
Ja võib-olla selles peitub üks põhjus, miks see tükk mulle eriti ei meeldinud. Kui me vaheajal ringi jalutasime ja ma emale ütlesin, et ootan teise vaatuse ka ära, aga praegu üldse ei meeldi, siis ema arvas, et tükk on alles toores. Et võib-olla see paraneb, kui näitlejad saavad selle natuke rohkem "sisse mängida".

Samuti ei meeldinud emale lavastus. Ta oskab selliseid asju rohkem tähele panna või hinnata. Mina võin lihtsalt öelda, et laval toimuv ei meeldi või jätab külmaks, aga tema oskab öelda, et lavastaja pole hea. Kusjuures see lavastaja, Tanel Jonas, on talle enne ka pettumuse valmistanud. Kui ma talle kavalehelt lavastaja nime näitasin, vajus tal nägu kohe eos pikaks :D

Aga ma ei tea, mulle ei meeldinud sisu ka. Tegu oli krimikomöödiaga. Laval lahendati mõrvu ja mõrvakatseid, kusjuures keegi lavalolijatest pidi süüdi olema. Samas ei saanud kedagi välistada, isegi mõrvakatse ohvriks langenud peategelane (Aarne Soro) või kohale saabunud inspektor (Vilma Luik) olid kahtlased.
Ja mulle lihtsalt ei meeldinud etenduse sisu. See ei haaranud mind kaasa, ja naerda sain umbes kaks korda. Hästi palju oli füüsilist huumorit - üks idioot koperdas trepil iga kord, kui sealt üles või alla tuli, või kui paar tegelast laipa ära püüdsid peita, vajus see laip neile igast asendist peale ja küll oli naljakas (ei olnud väga).

Sisu poolest jäi mõni asi lausa segaseks. Kui kardinad ette tõmmati ja kõik plaksutasid, küsisin emalt ebalevalt: "Kas see naine siis sai surma või ei?"
"Ma ei tea," ütles ema sama ebalevalt vastu. "Küllap ta ikka sai." 
Seal oli üks laip, mis korduvalt ära kadus või teda peita püüdvatele inimestele ootamatult kaela kargas. Surnud tavaliselt ei karga kellelegi kaela. Ometi uurisid nad aktiivselt tema mõrva edasi. Kas ta pidi olema vaim? Kas ta pidi olema zombi? Kas ta teeskles surnut? 
Veel viimases stseenis kargas ta välja ja karjus ja kõik lihtsalt ignoreerisid seda. See natuke ärritas mind, sest ma tõesti ei saanud aru, mis värk selle naisega oli.

Näitlejatest jättis mulle mulje ainult Luule Komissarov, aga tema on nagunii selline kindla peale minek. Tal on kohe hea lavaolek. Teised... ei teagi. 

Veidi kahju. Nüüd ma juba siiralt kardan teatris komöödiaid vaadata. Edaspidi püüan rohkem tõsisemaid tükke eelistada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar