laupäev, 8. oktoober 2016

Tüdruk rongis

On üks film, mida ma olen ammu oodanud, ja selleks on "Tüdruk rongis", tehtud paar aastat tagasi ilmunud menuraamatu põhjal, mida ma olen mitu korda lugenud ja väljagi laenutanud. Niisiis kui see film kinno tuli, läksin ma kohe esimesel päeval.

See osutus kusjuures mingiks kino eriürituseks (vist esilinastuse puhul), jagati igasugust nänni. Ma polnud endale seekord midagi joogiks kaasa ostnud, aga see mure lahendati minu eest, kui uksel siidrit ja vett pakuti ning lisaks kinkekott väikese nänniga pihku suruti. Ja siis loositi välja auhindu, millest ühe võitis noormees minust kaks istet edasi. Tegu oli kamba vene noormeestega ja nad kas ei saanud aru või lihtsalt ei kuulanud, mis toimub, aga igatahes see tüüp istus õndsas teadmatuses, kuni kõik tema ümber, kaasa arvatud mina, teda torkima hakkasid, et ta midagi võitis.
 
Film ise... sain kohe alguses aru, et tegu on raske raamatuga, mida filmiks adapteerida. Peamiselt sellepärast, et peategelane Rachel veedab väga vähe aega kellegagi rääkides, vaid pigem meenutab omaette, mis filmis tuleb lahendada lihtsalt niimoodi, et näidatakse Emily Blunti rongis istumas ja ta ise räägib kaadri tagant oma elulugu. See pole filmi puhul kunagi parim variant, sest film on ju tegelikult meedium asjade jutustamiseks pildi abil, mitte jutustamiseks lihtsalt... jutustades.
 
Filmike kestis tsipa alla kahe tunni, mis on päris korralik pikkus. Igav ei hakanud mul kordagi, sest mind huvitas see teema, aga ega pikemaks seda vast oleks olnud võimalik venitada. Ja siit saab muidugi alguse see vana kurtmine, et filmiks adapteeritud raamatus on nüüd mingeid tähtsaid osi puudu. Minu meelest oli nii mitu hetke, mis olid raamatus üliolulised, aga kinolinale ei jõudnud. 
Aga samas ma annan endale aru, et filmistsenaarium ei ole sama mis raamat ja et füüsiliselt ei jõua kõike sisse panna ning peab tegema mingi valiku. Peab mõtlema ka inimestele, kes ei ole raamatut lugenud, ning tegema sellest ilusasti voolava ja loogilise filmi. Kindlasti andis stsenaariumi kirjutaja oma parima.
 
Nii et ma ei saa öelda, et olen pettunud, aga lihtsalt alati on keeruline lugeda enne raamatut ja siis vaadata sellel põhinevat filmi. Nagunii tekivad kohe mingid ebakõlad ning lugeja on endale mingeid asju teistmoodi ette kujutanud. Kui ma näiteks enne vaatan filmi ja alles siis loen raamatut, siis on tihti kõik jumala hästi. Tegelikult võin üles lugeda rea juhtusid, kus mulle sellisel juhul meeldib film raamatust rohkem (mitte et neid tingimata üldse võrdlema peaks), sest tundub, et film on kuidagi loogilisem ja lihtsam ning palju ülearust on välja jäetud.
 
Aga see selleks. Mis mulle "Tüdruku rongis" juures siis meeldis? Peamiselt näitlejad. Emily Blunt on alati võrratu. Ja kuigi ma kunagi tema ossavalimisest kuuldes kahtlesin, kas nad suudavad ta ikka piisavalt koledaks teha, nagu raamatus alkohoolikust Rachelit kirjeldatud on, siis noh... suht suutsid küll. Ta nägi tihti ikka räsitud välja. Ja mängis muidugi hästi. Nad olid tegevuskoha New Yorki üle viinud, aga Emily Bluntile ikkagi tema briti aktsendi alles jätnud.
Veel meeldisid mulle kaks teist naispeaosalist, Anna ja Megani kehastajad. Meganit mängis Haley Bennett, kes jäi reaalselt väga hästi meelde eelmises filmis, kus ma teda nägin, kuigi see oli väga ammu ("Muusika ja sõnad"). Temas kohe on midagi. Noh, ta on väga ilus. Ma loodan, et teda näeb edaspidi veel suurtes osades.
 
Meesnäitlejatega asi vist nii roosiline ei olnud. Tomi kehastaja... ma ei tea, kas ta oli nüüd just vale, aga ta ei pääsenud piisavalt mõjule. Talle oli lihtsalt liiga vähe ekraaniaega antud või olid minu jaoks olulised stseenid näiteks tema ja Racheli vahel välja jäetud. Aga psühholoog Kamal Abdici näitleja oli küll vale mis vale: nässakas ja habemega.
 
Kokkuvõttes uuesti vist seda filmi ei vaataks. Ma ei tea, kui hästi kogu lugu jõudis kohale inimesele, kes sellega eelnevalt tuttav ei olnud. Samas ei olnud ju ka kõige hullem film. Selline...meh?
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar